Teine ülesanne

Minu teiseks ülesandeks oli teha ajatelg 20.sajandi juuste värvimise kohta.

Juuste keemiline töötlemine, värvimine ja soenguajalugu 20.sajandil

•  20. sajandi esimene kümnend (1900-1910) 

  Oli väga naiselik ja graatsiline aeg – glamuurne, vabamad soengud, külluslikult kaunistatud kübarad.
  Peamine trend oli natuke säbrulised, kuid lopsakad soengud. Lopsakad lained ja üleskuhjatud elegants, lisati kunstjuukseid ja polsterdusi, et stiili jaoks vajalik kõrgus kätte saada.
  Algselt kasutati volüümi andmiseks hobuse jõhve, kuid hiljem kunstjuukseid. Soengu ehtimine kammidega, mis olid sageli graveeritud ja kaunistatud, tuli moodi ja läks moest välja, lilled olid moes kogu aeg.

• 20.sajandi esimene kümnend (1900-1910)
  
  

  Moes olid hallid ja valged juuksed, juuksevärve aga pruugiti varasemast vähem. Väga populaarsed olid esimesed püsilokid Karl Nesslerilt New Yorgist. Lokkide tegemine võttis kaksteist tundi aega ning oli väga kallis töö. Varasemalt keerasid naised lokkide tegemiseks oma juukseid riideribadesse, või siis kasutasid algelisi lokiraudasid ja -tange, tänu millele tuli ette peanaha ja kõrvade kõrvetamist. Ka üksikute lokisalkude väljalangemine polnud mingi haruldus.

  
  

  
  

• 20.sajandi teine kümnend (1910-1920)

  
  

  Juuksemood sümboliseeris sel aastakümnel naiste seisundit ühiskonnas. 

  Eelmise aastakümne stiil ei sobinud kuigi hästi uuega – praktilistel põhjustel lõikasid paljud naised "poisipea".
  Algul langes see stiil ebasoosingusse, mõne aja pärast peeti seda šikiks, millega naised näitasid moeteadlikkust ja iseseisvust.
  Pärast sõda oli õhutus kinotähtede eeskujus ning soov olla moodne. 

  Eelistatud soenguks oli ka nn „kardinasoeng“, mis oli kompromiss pika ja lühikese soengu vahel.

  
  

  
  

• Vesilainete aeg (1920-1930)

  Vesilaine- soengustiil, mis sai populaarseks lääne kultuuriruumis, kui paljud naised lasid oma pikad juuksed lühikeseks lõigata. 
  Vesilained pakkusid alternatiivi naistele, kellele meeldis kurvikam ja naiselikum stiil, mitte sirge poisipea-soeng.
  Vesilainete tegemine oli puhas käsitöö – lained tuli sõrmedega juustesse vajutada. 
  Töö hõlbustamiseks olid saadaval ka spetsiaalsed klambrid. 
  „Kuumade kääridega“ tehtud lained jäid otstest ümarad – kätega vormitud vesilained otstest teravad.
  

  
  

  
  

• 1930. aastate soengutel oli mitmeid nö kohustuslikke elemente (1930-1940)

  Juukselahk- vaieldamatult moodsa soengu osa. 
  Ühel soengul ka mitu lahku. 
  Moes olid ka õhukesed tukad, mis eraldati lahuga ülejäänud juustest. 
  Tukka võis kanda siledana, kuid levinum oli siiski kähardatud variant.
  Peaehted tulid Inglismaa eeskujul (kuulusid õhtusoengu juurde)
  Uusim „moeröögatus“ oli värviline juuksetriip – tumedajuukselised värvisid endale juukselahu laiemale poole umbes 5cm laiuse plaatinavärvi triibu ja blondid musta triibu. 
  Eesmärk oli mulje, nagu kantaks peas paela.
  

  
  

  
  

• 1930. aastatel mängisid kübarad soengumoes erilist rolli (1930-1940)

  
  

  Kübarad- soengukaunistused.
  Peakatte algseks funktsiooniks on olnud küll kaitse, kuid oma arenguteel on peakatted väljendanud moe kõrval ka sotsiaalset sõnumit. 

  Kübarast sai tarbeese ning moeelement, mida kandsid kõik, hoolimata seisusest või klassist. Nende kuju andis kogu naise siluetile uue joone ja hoogsuse.
  Eesti kliimas kübaral praktiline funktsioon – kaitses pead ja soengut külma ning tuule eest. Suvel paljapäi käimine läks moodi alles vahetult enne sõda nooremate naiste seas.

  
  

  
  

• Popluaarseks muutusid rullidesse keeratud või ülespandud juuksed (1940-1950)

  
  

  Parukatootjad ja vastavate uuenduste loojad – valepalmikute valmistajad, kammide külge kinnitatud võltstukkade ja võltslokkide tootjad – lõikasid kolossaalseid kasumeid. 

  Lokitud juus jäi populaarseks 1947.aastani, eriti moodsad olid püsilokid, mille tegemiseks kasutati uudset keemilise püsiloki meetodit.
  Töötavate naiste, moekate keskealiste daamide seas võitis suure populaarsuse ka ülespandud soeng, kus kammiti juuksed juurtest hästi peadligi üles ja kuhjati lokkidena otsmiku kohale.

  
  

  
  

• 1950.aastatel muudeti soenguid pidevalt ja igal võimalikul viisil. Kord kammiti juuksed taha, siis värviti, tupeeriti, lõigati žiletiga, kanti lahtistena või pandi üles. Võis teha kõike, välja arvatud loomulikuks jätta. (1950-1960)

  
  

  Hakati kasutama juukselakki ja luksuskaubast sai massitoode!
  Juuksurisalongi külastusest sai eluküsimus, sest soengute tegemine nõudis tõelist professionaalsust. 

  Soengu säilitamiseks mähiti ümber pea tualettpaber, varuti siidist padjapüüre, autoaknaid ei avatud ja basseinipeod olid out.
  Hakati kasutama üha pöörasemaid värve, juukseid toonitati ja triibutati selliste ainetega, mis polnud selleks mõeldud. 

  Moes oli vesinikblond juus, kuid valida võis ka hõbeda ja meekarva toonide vahel.

  
  

  
  

• Kui moodi läksid Itaaliast pärit lühikesed, üsna sasipäised soengud, mis vajasid pidevalt piiramist, oli äärmiselt peen lisada soengusse võltslokke. (1950-1960)

  
  

  Soengutes kasutati ohtralt šinjoone ja valejuukseid.

  Samuti oli väga moekas näksitud tukk või kasvatada see hoopis välja.
  Väikeste pulkrullidega tehtud lühike lokiline soeng oli trendikas, kuni järsku ilmus uus paisutatud kujuga soeng, mis nõudis suurte rullide kasutamist, juuste kuivatamist ja külgedelt kohevaks ajamist ning juukselakiga kinnitamist. 

  Tupeeritud soengud said ülipopulaarseks ning suuri herilasepesa-kujulisi soenguid kanti kogu maailmas.

  
  

• "Grace Kelly lained" (1950-1960)

  
  

  Eraldi tuleks siinkohal rääkida naisest nimega Grace Kelly. 

  1950ndatel sai ta tuntuks filmide ja meedia kaudu ning tänu oma loomulikule ilule tõusis ta koheselt iluikooniks, keda paljud jäljendada soovisid. 

  Tema jäisest pilgust ja kaunist soengust kujunes välja eraldi kaubamärk.
  Tänaseni on tema soengu iseloomustamiseks kasutusel väljend „Grace Kelly lained“.

  
  

  
  

• 60. aastate algul toimus moes tõeline murrang – moodi tuli mini. Kümnendi edenedes asendasid minit ja kõrge säärega saapaid – alt laienevad püksid. (1960-1965)

  
  

  Naise juuksed kaunistasid teda vaid siis, kui need olid hoolitsetud ja moodsalt kammitud. Moodsa arusaama järgi pidi juus olema terve, sirge, loomuliku olekuga ja kergelt koolduv. Seda propageeris ka mustanahlistele mõeldud väljaanne „Ebony“. 

  Ajakirjas reklaamiti rohkesti juuksesirgendajaid, nahapleegitajaid jpm „iluvahendeid“, eesmärgiks oli aidata mustanahalistel välja näha võimalikult valgete moodi.

   Üldtunnustatud arvamuse kohaselt pidid mustanahalised naised alati oma juukseid sirgendama.

  
  

  
  

• Soeng nägi välja üpris lihtne ja võimalikult juukse loomulikku langemist järgiv (1961-1965)

  
  

  Lühikest jõmpsikasoengut populariseeris kuulus modell Twiggy. 

  Soeng sobis kaltsakliku stiiliga ja hapra kondiga tüdrukud nägid välja rabavad.
  Päeval pidid juuksed olema sirged, otsad vaid üles- või allapoole koolutatud. 

  Juukseid tupeeriti veidi, ent mitte kõrgendikuks laubale, rõhutati kuklaosa.
  Õhtusoenguks kammiti lühikene juus pealaele, pikk ja poolpikk aga rohkem kuklaosale. Moodne tukk lõigati kas ümara või terava joonega. 

  Tukaks võeti knii palju juukseid et see jäi tugev ja tihe.

  
  

  
  

• Valejuuste vaimustus saavutas 60ndatel haripunkti – tüdrukud kandsid parukaid, et muuta oma isiksust (1965-1970)

  
  

  Juuksevärvid olid ikka veel väga silmatorkavad („Lausa virsik“, „Magus mesi“, „Õrnroosa“ jm)
  1960ndate juhtfiguure oli Vidal Sassoon- juuksur, kes andis poisipeale täiesti uue joone. 

  Ta kuulutas, et hea võib välja näha ka tunde kestva soengutegemiseta ja juukseid lakiga betoneerimata. 

  Tema revolutsiooniline five-point-cut vajas väga täpset lõikust ja ei mingit soengutegemist.
  Pikad sirged juuksed olid väga populaarsed naiste ja meeste seas. 

  1970ndate lähendedes tuli moodi unisex-soeng.

  
  

  
  

• 1970ndatel olid taas moes püsilokid ja ülimaks saavutuseks oli geomeetriline lõige – kombineeritud tihedate lokkidega. Väga populaarsed olid keemilised spiraallokid ning lainetavad lahtised keemilised lokid, mis enamasti olid leekivpunased. (1970-1980)

  
  

  Vahvlilokid olid sel aastakümnel püsinähtus ning populaarsed olid ka peenikesed patsid, millega koos kasutati kangast punutud patse. 

  Etnilised stiilid afrosoengust kuni rastade imiteerivate väikeste patsideni, olid moehullus ja naistelt oodati ainult eksperimenteerimist.
  Juustele oli see värvikas kümnend – moes olid erksad punakad toonid, väga kunstlikud erksad värvid ja tagasi oli ka henna. 

  Tänavapilti ilmus jälle juuste triibutamine, enamasti küll pleegitamisena.

  
  

  
  

• Järguline lõige tuli moodi kõikvõimalikes variantides (1970-1980)

  
  

  Kihilised soengud erineva pikkusega salkudest, mis olid laialt levinud 1970ndatel, nägid välja, nagu oleks ühendatud kaks soengut – pealmine juustekiht lühike ja alumised pikad. 

  Enam ei nähtud vaeva juuste föönitamise ja tupeerimisega, sest juuste kuivatamiseks piisas vaid kümnest sõrmest.
  Diskovaimustus tõi valiku sillerdavaid värve ja efekte. 

  Meik muutus keerukamaks, kuna koos kasutati erinevaid värve, juveelisarnaseid pigmentvärve ja litreid.

  
  

  
  

• 1980ndatel pidid juuksed välja nägema hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud. Üldjuhul tähendas see big hair’i- kohevat soengut. Eriti moodne oli suunaga küljele tupeeritud kõrge tukk. (1980-1990)

  
  

  Big hair soengud saadi tupeerimise ja föönitamisega, sageli kinnitati ülespuhvitud juuksed kuklas hiigelsuure klambriga hobusesabaks.
  80ndate lõpus tulid moodi ka nn peenikesed vahvlilokid, mida tehti spetsiaalsete kuumade tangidega. 

  Uudsed tangid olid alguses paljudele oma kalliduse tõttu kättesaamatud. 

  Need, kes soovisid enam-vähem sama tulemust, pidid selle saavutamiseks punuma õhtuti juustesse peenikesi patse, et hommikul need lahti kammida.

  
  

  
  

• Kaheksakümnendad olid ka nn esindus-naise ajastu, kes veetis pikki tunde ilusalongis ja juuksuris.(1980-1990)

  Punk-liikumise pärand oli terve rida harjaselisi, geelitatud soenguid, mis seisid pealael püsti.
  Igaüks, kes üritas vähegi sportlik ja moekas välja näha, pidi kandma juustes disainer-päikeseprille, vaatamata aastaajale.
  Sel kümnendil muutus meik matiks, värve kasutati jõuliselt. Ihaldusväärne oli loomuliku väljanägemisega nahk, sageli kergelt päevitunud või koguni tedretähniline, tugevalt piiritletud suu ja silmadega.

  
  

  
  

• Selle kümnendi juuksemood järgis individuaalsuse reeglit. Hittsoenguteks kujunesid Meg Ryani lühike mop-top ning Jennifer Anistoni pseudo-70ndate pikk lühikeste järkudega lõige. (1990-2000)

  
  

  Blond pole enam moes ning mehed on hääletanud kõige populaarsemaks persooniks punapea. Naistel oli populaarne tume juus.
  Sel kümnendil oli vastuvõetav ka juuste puudumine. 

  Kiilaspäisusega uhkeldasid Demi Moore, Monaco printsess Caroline, ning iiri lauljanna Sinead O’Connor.
  Neile, kelle peakuju kiilaspead ei lubanud, olid suurmoeks soengud. 

  Sasised hobusesabad olid populaarsed nii tööl kui õhtustel üritustel. 

  Väga pidulikke soenguid täiendati metallist, kullast ja hõbedast kroonidega.

  
  

  
  

• Hooldusvahendite kasutamine ei torganud enam väga silma ning rõhk oli juuste loomulikul siidisusel (1990-2000)

  
  

  Moodi tuli lihtsus ja minimalism. 

  Sajandi lõpus laideti maha kõik liialdused, loobuti ekstravagantsusest ja edevast elustiilist. Naised soovisid loomulikult kaunid välja näha.
  Üheksakümnendate alguses jätkasid matid toonid võidukäiku, neile lisandusid metalli-toonid. Pruun kuulutati uueks mustaks. 

  Moeajakirjad julgustasid naisi ülitumedaid huulepulki kasutama. 

  Jumestamises võeti kasutusele kõik erinevad tekstuurid: vedelikud, geelid ja kreemid.

  
  

  
  

  Teksti allikas: http://juuksur.innove.ee/chapter7/5.php